viimased päevad olen ma olnud sõnatu ja justkui mingis udus. pühapäeval oli G. ärasaatmine. info liikus mōned päevad varem, et ta on läinud - 

 ja ma arvasin, et 

arvasin, et ehk saan seal vajaliku kinnituse - closure'i - nagu matustel ikka. pealegi ma olen mōnel käinud oma elu jooksul, yllatuda nagu ei saa. 

aga ma jälestan seda tunnet, millele ma ei suuda nime anda, mis mind on endasse mähkinud ja parema sõna puudumisel - tunnen ennast nagu miim. 

see oli tavaline neljapäev ja siis enam ei olnud. edaspidine aeg ei ole olnud sama. ma tekitan endale kohustusi - kokkusaamine, avaldus, konsultatsioon, ülelugemine, kinoskäik, synnipäev, brunch - ja mässin end tegevusse. ma tahaks selle segaduse (?) oma peas selgeks mōelda, aga mu pea on nii tyhi. mitte midagi ei formuleeru, kōik justkui kaob ja ma vahin lage vōi oma pōlvi. 

kohustused kuhjuvad, aga niipea kui yritan teha midagigi, et ma hiljem end ogaraks ei toimetaks, kaob kōik ja ma vaatan klaviatuuri ja oma sōrmi vōi kätterätti ja kruusi, misiganes - ja ma ei saa aru, millega just tegelesin vōi mis see järgmine samm on. 

teised G. sõbrad kirjutavad ja uurivad kuidas läheb, mis on heatahtlik ent ma elan iga kysimusega seda telefonikõnet, teadasaamise hetke - läbi. mul on vastamata vestlusi, mille sisu on olla toeks ja ma ei .. suuda. ma ei uskunud, et sellise kaotuse kunagi läbi peaksin elama ja ma ei oska - kuidagi olla. 

täiesti üdini tuim. 

tean, et minuga on sel vähe pistmist, aga olen nende paari päevaga saanud aru, kuivōrd oluline karakter ja suunaja G. mu elus oli,  hoolimata sellest, et me igapäevaselt ei suhelnud, ootasin ma neid trehvamisi alati rōōmuga, põnevusega, pidasin temast palju ja 

ja sõnu jäàb jälle puudu.

mul on kahju kõigist, kes maha jäid ja kuidagi edasi peavad minema. kahju tema emast - täiesti murtud naine mustas kleidis, kes pidi matma oma poja. sellest olen palju mōelnud. kōik need inimesed - seinte ääres ja pinkidel - saatmas ära oma sōpra, segaduses, meeleheitel, leinas.

ma saan aru, et see oli valik. mōistan seda mingil määral, vähemasti olen aru saanud, et valiku(vabadus)t ma austan.

aga ma jään nii paljut igatsema.

ma tahaks mōelda, et see on vaid etendus, mille sa orkestreerisid, pead ehk eesriide taga peenikest naeru ja tuled kerge kummarduse saatel sealt välja, aga 

miski ytleb et vanaldane krematooriumitöötaja su kirstu tagaruumi lükkamas oligi kõik.