... või õhtu. homme tallinn, järgmine nädal tallinn ja kui ma ei eksi
(aga vabalt võin viimasel ajal) siis ka ülejärgmisel nädalavahetusel tallinn.
sain kaubamajas oma sünnipäevasoodustust kasutada,
homme sõidame rongiga,
varsti on sünnipäev, praegu on tartuff ja ilusad ilmad.
peaks minema juuksurisse (yada yada, ma ei vii-ii-tsi)
ja poes oleksin pea-aegu oma pangakaardi pin-koodi ära unustanud.
õnneks ainult peaaegu.
tuleb tunnistada, et kui korra kuus siia midagi üles tähendama jõuan, on juba hästi. tegelikult - kuna ma ju kirjutan endale, siis võiks ka kõik vahepealse ajal stressi ja ootamised ja .. rõõmu ka kirja panna, aga tundub ikkagi imelik internetiavarustesse kõike paisata. klassikalist päevikupidajat minust vist siiski ei saa, et võtan märkmiku ja kirjutan, see tundub kuidagi pühalikum (alati ilusa käekirjaga vm) kui klaviatuuril tähti tippida. ja arvuti taga istudes on font ju ometi ühtlane, mis me siis räägime.
pole päris kindel, kas ma viimatimainitud ajanihkest olen praeguseni välja tulnud, ikka kuidagi ajatu ja ajaline kalender sassis, ent vähemalt ütleb see mulle aeg-ajalt - jälle mõni suvine sünnipäev tulemas või kontsert või miski, niiet järelikult liigume edasi.
viimased kolm nädalat on uni ja mingi osa füüsilisest tervisest pekkis olnud (need on seotud, jah), aga juba mõni päev saan pea ühes jutis oma normaalsed unetunnid kätte. mis siis veel. süüa ei viitsi teha (peika teeb) ja kui viitsin, siis jätkugu mitmeks päevaks. paar pühapäeva oleme kreppe teinud, siis on neid hea mingi täidisega ka hiljem süüa.
muidu hoiab mind ikka elus jõhvikamahl jaa .. peaks vist aurale kirjutama, et äkki tahavad seda mulle tasuta saata vms? põltsamaa oma pakend on nõme ja maitse ka teistmoodi.
täna on kahekümne esimene.
mõtlesin hommikul hooga, et kuna nädalavahetusel plaanid, koristan kodu ära. ma olen pesnud pesu ja teinud syya ja tegelt tahaks magada. keda need tolmurullid ikka häirivad? - mind. ja homme ma ju ka koristada ei taha. äkki kuidagi ikkagi kannatab, hakkan otsast tegema.
aga jah. füüsiline jama on lõppenud (vist), ja kui midagi ei muutu ja ma -- ma mida? -- välja mõtlen, mida mul vaja on, ehk? siis võiks elu päris kena olla.
ühesõnaga tegelt käinud teinud näinud olen vahepeal palju, aga kajastada ma seda hetkel ei viitsi.
ma tean ma tean - ütlesin, et tagantjärele postitusi ei tee ja pean korralikult järge - ja kadusin pea kaheks kuuks ära. ehk võtan kunagi need kaks (?) kuud kokku, aeg on läinud kiiresti ja väga aeglaselt nagu ikka. arutasime T-ga just ükspäev, et "peas" oleme mõlemad ikka kusagil aprill alguses (ammuminevikus ühesõnaga) ja ma ei kujuta ette, millal mulle see suur suvi ja kõik asjad kohale jõuavad.
igatahes tahtsin teada anda (endale meelde), et selle nädala suur saavutus oli vist see, et ma lõpuks jälle juukseid värvisin. tundub nagu väike asi, aga seda kättevõtmist olen ma mingi kolm? nädalat või isegi rohkem ainult mõelnud - vahepeal on olnud sünnipäevi ja kokkusaamisi ja nii, enne mida ikka tavaliselt juuksekrooni värskendan, endal ka kenam olla vms - ja nüüd lihtsalt olen mingist ajast saati lihtsalt olnud nagu olen. tahaks öelda et mõnus ja vabastav - ja on ka - aga rohkem on see väljakasv mulle pinda käinud. peaaegu vist haaraks nyyd ka käärid, et otsi lõigata, aga ma pean selleks end korra veel kokku võtma ja mari juurde aja panema ikkagi.
ja kulmudesse peaks ka minema, aga need on praegu brežnev ja mu lemmik-kosmeetikukohta ei ole enam vist olemas. sellised mõtted - natuke pinnapealne aga samas enesetunne kohe muutuks vähemalt 40 kraadi inimesemaks. oeh!
muidu vist püüan lihtsalt päev-päevalt ausalt öeldes inimene olla (nagu me kõik?)
eelmine nädal oli nii comment on dit? et las ta siis olla seitse pluss mõni päev, ei hakka siin mingit vigadeparandust tegema. selline vahenädala tunne, et praegu nagu on hoog? või see oodatud hetk käes. aga tegelikult on nii, et ootad yht ja teist ja jõuavad nad kätte ja - ootad miskit kolmandat veel.
see poolelid vahenädal, ootust täis. istusin kodus (va paar tavapärast käimist), nädala lõpus jäin tsip haigeks, vist? ka see pole selge - tunne oli nagu palavik, nagu köha, nagu kuum udu ja raskus mu peal aga näe, juba paar päeva hiljem, kui oli vaja tallinnasse minna, oli nagu juba inimese tunne.
kõik mis seal vahel - ilus ilm ja kaliima sahaarast (okei, egiptusest) ja torm ja tung ja vihm ja ilge ilm sealsamas tallinnas ja hästi toredad bussi-pinginaabrid ja imeliselt ehmatav ja ootamatu ulfsaki teoreem ja - mõnus raputus.
ja võib-olla homsest algab uus elu. noh, nii poeetiliselt.
islandi reisi tarbeks ytles mu algselt bronnitud hotell majutuse lihtsalt ära. sorry, ei saa. ma olin nii rahul selle valikuga, kui kunagi kondikava paika saada tahtsin - et oleks, kus olla onju. ja uh, lihtsalt - sorri.
aga vist asemele sain isegi parema koha. kõlab uskumatult.
loen ikka seda sex with dead people raamatut (pealkiri on clickbait)
senini on kõige kummastavamaks olnud yks lyhijutt leonhard coheni varbast
kirjutan neid kiireid ridu juba kevadest, mis kevade moodi pole ja ei oska seda märtsi algust tegelikult kuidai ilmestada. mäletan rõõmu tärkavatest lilledest ja seda, et võtsime kas sel või järmisel nädalal maha võsa, ladusime puid - 100 % aiaomaniku tööd, mis aeg-ajalt pea valutama panevad aga yldiselt siiski - nauditav.
düüni teist osa käisime elektriteatris vaatamas (C, H, ma ja T), hoidisin beebi-M'i, mängsime mahjongi. aju ytleb, et oli kiire aeg, aga ma nagu ei mäleta - ahjaa, olin tubli ja hoidisn laiemal perel ka silma peal - mis lõppes mulle uue telefoniga (hé-hé-hé)
